29. märts 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eri variatsioonides, valdavalt rahvusvaheliste kontsernide, aga ka iduettevõtjate seas levinud optsiooniprogrammide eesmärk on ettevõtte võtmetöötajate motiveerimine, võimaldades neil osa saada ettevõtte väärtuse kasvust ja kasumist. Kuna optsiooniprogrammid on üldjuhul mitmeaastased, võimaldab see ka ettevõtjate ja võtmetöötajate vahelise sideme tugevdamist. Optsiooniprogrammid võivad erineda oma ülesehituselt. Näiteks võib programmi üles ehitada sellisel viisil, et töötajatele antakse võimalus osta tööandja aktsiaid koos lubadusega, et mõne aja pärast annab tööandja aktsiaid ostnud töötajatele ise aktsiaid juurde. Teine võimalus on, et töötajatel võimaldatakse osta aktsiaid turuhinnast madalama hinnaga. Kolmas, samuti levinud võimalus on, et töötajaga sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt annab tööandja talle varem kokku lepitud tingimuste täitumisel enda aktsiaid tasuta.. Maksuobjektiks on aktsia turuhinna ja müügihinna vahe, mis maksustatakse erisoodustusena. Sealjuures kehtib tulumaksuseaduses erisäte, mille kohaselt tuleb aktsiate üleandmisel töötajale antud erisoodustus maksustada ainult juhul, kui töötaja omandas optsiooni alusvara enne kolme aasta möödumist osalusoptsiooni andmisest alates. Selline kord viidi tulumaksuseadusesse sisse 2011. aastal. Hilisemas praktikas on aga tekkinud olukordi, kus senine regulatsioon on osutunud liialt jäigaks.