Koolitus – võluvits või ajaraisk?

Kujutage ette, et inimene on 10 aastat toitunud ühekülgselt, liikunud iga päev ainult koduuksest autoni, autost kontorisse ja õhtul tagasi. Tema keha on sellise rütmiga kohanenud, ilmselt kogunud endale ümber mõningase polsterduse, pikemate vahemaade käimisel hakkab hingeldamise või jõuetusega treenimatusest märku andma ja tunneb üha enam rahuldust tugitoolis mõnulemisest või televiisori ees lösutamisest, mitte Eestimaa heitliku ilmaga õues liikumisest. Kui sellele inimesele nüüd öeldaks, et elustiili muutmata ähvardab teda mõne aja pärast tõsine terviserike, annaks ta endale suure tõenäosusega lubaduse oma elu muuta. Ehk hakkaks ta tervislikumalt toituma ja rohkem liikuma. Võib-olla liituks mõne spordiklubiga või palkaks toitumisnõustaja. Septembri alguses on spordiklubid uusi trennihuvilisi täis ning personaaltreenerite ja toitumisnõustajate juurde on keeruline pääseda, ent novembri lõpuks on uute innukate tervisesportlaste õhin raugenud. Tulemused pole kohe näha ning loobuma peab paljust, mis oli varem elu lahutamatu osa, seega on palju lihtsam käega lüüa.