Riigikohtu otsuse number 2-18-6908 asjaolude kohaselt esitas töötaja tööandja vastu nõude töötasu ja puhkusehüvitise välja mõistmiseks. Vaidluse peamiseks küsimuseks oli, kas pooled olid sõlminud töölepingu või töövõtulepingu.
Töötaja sõnul olid pooled sõlminud suulise töölepingu, mille alusel asus ta tööandja juures täiskohaga tööle projektijuhina ning pidi saama töötasu 1 500 eurot kuus. Tema tööülesannete hulka kuulusid muu hulgas ehitusprojektide eritööde juhtimine, klientide, tööjõu ja ladustamiskohtade otsimine ja korraldamine. Arvestades lepingu sisu, töö iseloomu ja asjaolu, et töötaja tegi tööandjale tööd alluvussuhtes, oli töötaja hinnangul poolte vahel sõlmitud tööleping. Tööandja oli aga seisukohal, et pooled ei olnud töösuhtes, vaid olid sõlminud töövõtulepingu. Pooled olid varasemalt sõlminud töövõtulepingu tähtajaga kolm kuud, tähtaja möödudes jätkus teenuse osutamine töötaja poolt ka neli aastat hiljem. Lepingu kohaselt kohustus tööandja maksma töötajale tasu 300 eurot kuus. Tööandja selgituste kohaselt oli töötaja töö tegemise aja, viisi ja koha valikult olulisel määral iseseisev ega allunud kellegi otsesele juhtimisele ega kontrollile.