Autor: Maret Güldenkoh, Sisekaitseakadeemia Finantskolledži lektor • 20. mai 2021

Ainult tellijatele

Igal töötajal on töölepingu seadusest tulenevalt ette nähtud põhipuhkus (edaspidi puhkus). Puhkuse kestus lepitakse kokku tööandja ja töötaja vahel sõlmitavas kirjalikus töölepingus (§ 5 lg 1 p 9). Sellest tulenevalt on tööandjal kohustus anda töötajale kokkulepitud puhkust ja maksta selle aja eest puhkusetasu (§ 28 lg 2 p 3).

Puhkuse kestust arvestatakse kalendripäevades, mille arvestusest jäetakse välja rahvus- ja riigipühad (§ 54 lg 3). Tavapäraselt on kalendriaastas puhkuse kestus 28 kalendripäeva (§ 55), mida tööandja võib pikendada, kui selleks on sõlmitud vastavad kokkulepped või see on sätestatud tööandja töökorraldusreeglites. Mõnedel ametikohtadel on õigusaktidega sätestatud pikem puhkus, näiteks ametnikul 35 kalendripäeva (avaliku teenistuse seadus § 43 lg 2), haridus- ja teadustöötajatel kuni 56 kalendripäeva (§ 58 lg 1), alaealistel kuni 35 kalendripäeva (§ 56) ning osalise või puuduva teovõimega töötajal 35 kalendripäeva (§ 57). Peale selle on veel muud liiki puhkuseid, näiteks isapuhkus, õppepuhkus, sünnituspuhkus jne. Selles artiklis keskendume põhipuhkusele.