Asjatundjad: välistööjõu värbamine on täis karisid
Aina keerulisem on väita, et tööjõupuudus Eestis puudutab vaid mõnda valdkonda. Välistööjõud oleks hea lahendus, kuid piiri tagant värbamine on keerukas, kirjutavad Soraineni tööõiguse eksperdid Maria Plahhotnikova ja Pirkko-Liis Harkmaa.
Maria Plahhotnikova, Pirkko-Liis Harkmaa. Foto: Erakogu / Kaupo Kikkas
Eestis asuva tööandja Singapuris või Indias resideeriva potentsiaalse töötajaga töövestluse läbiviimisest on saanud nii mõnegi äriühingu tööjõu värbamisprotsessi tavaline osa. Eestisse välismaalt, olgu siis mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, tööle tulemiseks näevad õigusaktid ette mitut võimalust.
Siseminister Kristian Jaani tõdes, et sisserände kvoot 0,1% pärineb 90ndatest ja tuleks arutada, kuidas seda muuta nii, et tööjõu puuduses vaevlevad ettevõtetel elu kergemaks läheks.
Lähetatud töötaja mõiste on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega (direktiiv 96/71/EÜ). Direktiivi 96/71/EÜ mõistes loetakse lähetatud töötajaks sellist töötajat, kelle tööandja saadab ajutiselt teise EL liikmesriiki tööle, kas ettevõtte äritegevuse raames teenust osutama või renditöötajana tööjõudu vahendava ettevõtte poolt.
Eestisse restorani tööle tulnud naisterahvas rabab ühes kuus pea 400 tundi tööd teha. Ta hakib, peseb, keedab, küürib, praeb päevast päeva, 19 tundi järjest püstijalu. Lahkuda ta ei saa, sest tööandja seisab ukse ette ega lase naisel köögist väljuda.
Igal aastal satub Eestis skeemimeistrite pärast kehva olukorda tuhandeid kolmandate riikide töötajaid, kuid päevavalgele jõuab neist juhtumitest vaid käputäis ja ka siis ei ole alati loota, et õiglus jalule seatakse. Umbes 1500 kolmandate riikide töötaja kohta pole ametivõimudel õrna aimugi, mis neist täpsemalt saanud on.