Margus Nõlvak: kuula oma inimesi ja uuri, mis paneb nende südame tuksuma ning silma särama

Kristin Tattarist sai hiljuti kahekordne maailmameister kettagolfis. Tegemist on inimesega, kes saab igapäevaselt tegeleda oma kirega ja tulemuseks on edu. See ei pruugi alati nii minna: näiteks minu kireks oli aastaid käsipall, kuigi olin keskpärane mängija. Sellest hoolimata andis lemmikalaga tegelemine positiivse panuse minu igapäeva- ja tööellu, seda just meeskonnatöö vaatest.

Meeskonnana ühiselt ja kirglikult panustamist pean ka täna juhina väga oluliseks. Kirg ei teki aga tühja koha pealt. Maslowi vajaduste püramiidi kohaselt on meil kõigil vaja, et esmalt oleksid täidetud füsioloogilised eeldused – peavari, toit, jook, seejärel turva- ja kuuluvustunne ning tunnustus. Püramiidi tipus on eneseteostus ehk dopamiini allikas, mille järele pidevalt januneme. Eneseteostuseni on aga võimatu jõuda, kui püramiidi alumised kihid on täitmata.

Sama lugu on kirega – kui baasvajadused ei ole täidetud, jääb kire otsimine tagaplaanile. Paralleele võib tõmmata tööeluga – kui töötingimused on halvad ja palk ei vasta ootustele, on keeruline kirega tööd teha. See kehtib ka vastupidi - kui puudub kirg töö vastu, ei saa seda kompenseerida teiste tingimuste parandamisega.

Hiljuti kuulsin lugu ühest tippjuhist, kes panustas 80% kogu oma 16tunnisest ärkveloleku ajast töösse. 25aastaselt püstitas ta eesmärgi, et soovib 30 aasta pärast saavutada finantsvabaduse. Oma karjääris ja finantsides saavutas ta küll edukalt oma eesmärgid, kuid perega kaotatud aega tuleb tal hakata pensionile jäädes tagasi tegema. Selleks on aga kahjuks ilmselt liiga hilja.

See on hea näide obsessiivsest kirest, mille poole rühitakse silmaklapid peas, ohverdades terviklikuks eluks vajalik tasakaal. Juhtide puhul võib obsessiivne kirg mõjutada kogu ettevõtet. Näiteks räägiti omal ajal, et parim tippjuht tuleb hommikul esimesena tööle ja kustutab õhtul tuled. Võib vaid ette kujutada, milline õhkkond sellises ettevõttes valitseb.